Käisin pühapäeval pingviine vaatamas. Vapustav, kuidas sellid lihtsalt tšillivad inimese käeulatuses. Kiusatus järele katsuda… Aaga ei maksa torkida. Taime- ja loomariik ei hoia ennast siin üleüldiselt tagasi. Lillepoelilled kasvavad ja õitsevad asfaldipragudes, koolibrid lendavad ringi, sisalikud hängivad neoonoranžide rohutirtsudega ja merilõvid sadamas väikeste mustade poistega, närilised ronivad puu otsas (vaatasin tõtt mingi kohaliku vombatkopraga ja siis mingi väikese hiire moodi elukaga), siis on siin mingid rumalad paabulinnu moodi kanad, kes inimeste tee pealt üldse kõrvale ei hoia. Ühesõnaga Eestis näed sa suvalisel jalutuskäigul nii lähedalt ainult tuvisid ja tarakane.
Laafrika (see on nüüdsest mu hellitusnimi LAVile, ise mõtlesin välja, woohoo) sildid on üleüldse vahvad ja mul kujuneb vaikselt päris korralik kollektsioon, aga need on nüüd mu lemmikud. “Kuri koer” erilisi emotsioone ei tekita, Nässumaal on ühe värava peal päris tore “kuri pull”, aga siis siin on “kuri hammustav pingviin” ja “enne sõitma hakkad, tšeki et su auto all pingviini poleks”. Pingviinid võidavad.
Igatahes mul on nüüd nii palju nunnusid pingviinipilte (ja pingviinivideosid mobiiltelefonis ja isegi pingviiniponot oli, aga selle ma kustutasin kogemata ära), et ma ei või… Peate ka neid vaatama (flickris on loomulikult veel ja veel) —>
