Üritasin eile mere ääres oma palaviku viimaseid riismeid pealt ära jalutada, tuli mu juurde järjekordne kerjus. Poisinolk, 21 aastat vana, neil on kõigil oma lugu, masendav nagu alati. Tal on vaja jalka mängimiseks tosse. “Vaata, ma ei kanna nuga,” tõstab oma särgi üles ja tõestab, et ta pole sind röövima tulnud. “Ma olin täna öösel vangis, varastasin ühe naise käekella ära. Aga ma ei kanna relva,” tõstab jälle oma särgi üles. Siis tuleb pikk jutt jumala ja saatana seltskonnast. Siis minnakse otse astroloogia peale üle. Tema on kaksikud, mina olen vähk ja kes keda kuidas ümber sõrme keerab. “Ma ei tee juba kolm aastat methi. Aga jõulude ajal jälle teen, siis on mul uued tossud käes.” Küsin, palju tal tossurahast koos on. 30 randi, minu käest küsis 10 või 20. Tal on nooremad õed-vennad, enne käisid koolis, nüüd töötavad supiköögis. Siis hakkab rääkima, kuidas ta mu külla kutsub ja voodi külge seob. Armastus see ja armastus teine. Blah-blah-blah. Jee. “Vaata milline naba mul on, tüdrukutele nii meeldib mu naba”. Õhh, tüüp, ma juba ütlesin sulle, et mul on ainult rongipileti raha kaasas. Ja ma ei anna seda ma sulle. “Miks sa ei räägi minuga, nagu sa kõigi teiste meestega räägid!” Ohoh, kust sa tead, kuidas ma meestega räägin, mõtlen vastuseks…
Olin meetrilaiusel jalgrajal raudteetammi ja mere vahel, ei saa tüübist lahti. Nad on pealetükkivad ja nad ajavad närvi. Ja neid on nii palju, et sa õpid ennast nende suhtes ära nüristama. Nad muutuvad nähtamatuks. Ja siis nad on sunnitud olema pealetükkivad, et inimesed annaks neile raha, et neist lahti saada. Kinnine ring. Mitu põlvkonda läheb enne mööda, kui mul siin tööle tulles ühtegi tänaval magavat inimest ette ei jääks? Aaaa! See on nii pikk ja sitt jutt, et ma imestan, et sellest nüüd niigi palju kirja sain pandud.
Ja siis on kuskil township’ides* selline asutus nagu Abalimi Bezekhaya, mida juhivad ja haldavad hariduseta palkamatud inimesed. Nad kasvatavad edukalt köögivilju pinnasel, millel ei tohiks teoorias midagi kasvada, ja teenivad raha skeemist, mis teoorias ei tohiks midagi sisse tuua. Sünnitavad uut majandusmudelit. Ja see näib töötavat… (Ja ma tahaks olla koos Anaisa ja JB-ga seal - see on nende GLENi projekt - ja teha päris asju selle asemel, et siin kontoris aega surnuks lüüa.)
*Township on äärelinn, sisuliselt vabatahtlik põgenikelaager, pildil on aia taustal näha Guguletu townshipi “elumajad”. Suurim Kaplinna township on Khayelitsha, seal elab 1,5 miljonit inimest. Reegel on, et nendesse ei maksa oma nina pista, aga eks ma üritan ikka veel…
