hüüab raamatupidaja Des, kui ma täna hommikul kontorisse saabun.
Eile oli niisiis mu esimene päriselt põnev tööpäev - tegime WWF’i jaoks ühe mõnusa aktsiooni.
Esiteks joonistasime üleeile šablooniks kile peale kahemeetrise ninasarviku, tulime eile kell seitse tööle, panime kombekad selga ja ronisime bakkie (kastiauto) kasti. Siis läksime ja joonistasime linnatänavad kriidiga ninasarvikuid täis. Valasime neile võltsverd sarve peale ja kirjutasime juurde, et tänavu on mõrvatud 210 ninasarvikut. Votnii. Ja nägime selle juures välja nagu CSI mõrvarühm.
Sest. Parasjagu on käsil ninasarvikukuu ja eile oli ninasarvikupäev - demostratsioonide ja massilise koordineeritud vuvuzelade puhumisega. Kes pole kuulnud, siis ninasarvikuid tapetakse nende sarvede pärast, sest sarve peetakse mõnel pool väga lahedaks ravimiks, umbes samamoodi nagu albiinoneegri liha söömine võtab mõndade arvates aidsi ära. Kui “rhino poaching” guuglisse trükkida, tulevad sealt väga-väga kurvad pildid välja.
Ühesõnaga meid ei arreteeritudki, turvameestel oli kas poogen või huvitav teada, mida me teeme, ja kõige tipuks pääsesime õhtustesse uudistesse, mina esiplaanil. Ma ise ei näinud, kuna eriline telekaboss ei ole (paarile telenovelale olen peale sattunud - need on siin ikka samasugused, ainult inimesed on teist värvi). Ja mulle piisab meie tehtud videost (klikkige, vaadake, see on äge) kah rohkem kui küll.
Siin me möllame parlamendihoone ees, protest taustal. Mina, Sam, ülemus Mike.
St. George’s Mall ehk kesklinna peamine jalakäijate tänav, suveniirid ja turistinänn igal pool.
Hommikune pilt video filmimisest Sea Pointi promenaadil. Ees Wayne, staaritseb Mike, lasterivis Warren.
Siin imetlevad koolilapsed meie kätetööd Table Mountain’i mägitrammitee jaama ees väljaku peal. Ja tunnevad huvi ja küsivad küsimusi.
Kolmas pilt on minu pildistatud, ülejäänud on Stefani omad seekord.
