Ma istun kella üheksast viieni moodsas aga külmas kontoris (pildil). Enamiku ajast otsin internetist infot taga. Eesmärk on saada loodushoiuprojekte toetavate suurkorporatsioonide turunduseelarvetest raha, et need samad loodushoiuprojektid üles võtta. Haiseb sutsu nagu greenwashing, aga kes olen mina, et jne… Eks produtsendi töö juures ongi väga keeruline oma südametunnistust sponsori soovidega tasakaalus hoida. Ma parem ei arva ega vastuta, vaatan ainult kõrvalt ja mõtisklen omaette.
Aga firma ise on asjalik. Ülemus on pärit väga tõsisest looduskaitsjate perekonnast ja üritab kõigest väest korraga kolme brändi arendada. Hetkel on ta küll Mosambiigis, filmib, kuidas elevante ja muid tegelasi ühest looduspargist teise vinnatakse. (Rohelisus on siin majas üldse teema. Paber, märkmikud, post-itid, printimine on väga out. Me ei prindi üldse.) Kõigepealt oli Silver Bullet Productions, mis teeb kommertsasju - Billabongi ja BMW’d ja muud taolist. Teine ülemus, LAVi parim allveeoperaator tuli just tagasi Hollywoodi surfifilmi võtetelt. Siis tuli ARP - African Renaissance on silt, mis kleebitakse samade poiste-tüdrukute tehtud loodusdokumentaalide külge. Koostööd on tehtud WWFi ja igasugu vingete MTÜdega, tulemas on koostööprojekt National Geographicuga. Lisaks on veel Green Renaissance, mis on väga uus bränd/kontseptsioon ja ausalt - ma ei saa üldse aru, milleks seda ARP kõrvale vaja on. Kogu kambal on kokku viis kaamerat, mis on väga-väga mitu-palju.
Pluss mu räpparist töökaaslane on Die Antwoordi (maailmakuulus hiphopsensatsioon, eks) ametlik suurim vihavaenlane ja saab DA fännidelt vihkamiskirju stiilis “ma rebin sul pea küljest ja situn su kaelast sisse”. C’est la vie! Kes olen mina, et elu tsenseerida. Ühesõnaga päris vahvalt kirju seltskond.
Ettevõtte kiftist resümeest hooimata on praktikandil olemine siin suht nukker. Kui parasjagu ei ole igav või kasutu tunne, siis on jookseb süda verd raisatud päikesepaiste pärast. Praktikandi funktsiooni pole nad siin üldse välja nuputanud ja ülemusel on liiga kiire, et seda käigu pealt teha. Lisaks on enamik rahvast puhtfüüsiliselt eemal, teisel korrusel, ära. Ja niimoodi me siin Stefaniga tiksumegi ilma struktuuri ning tööjuhendita. Nad nagu tahaks tasuta tööjõudu, nad on selle Euroopa maksumaksja kulul ka saanud, aga nüüd nad ei oska seda optimaalselt ära kasutada. Ja kuna me ise pole süsteemidega kuigi tuttavad, siis on keeruline endale ise nišši leiutada. Kurb. Mitte ootamatu, aga lihtsalt kurb. Kui jääks pikemaks ajaks, siis oleks rohkem põhjust üritada, ja lohutaks teadmine, et sisseelamine võtabki aega, aga jne… Kunagi, kui ülemuseks hakkan, siis tean vähemalt mõnda ämbrit, mille vältimisele tähelepanu pöörata. Vähemalt selles mõttes kuldne kogemus.
Aga seni otsime ise oma elule sisu. Vaadake-kuulake Die Antwoordi nüüd siin. Afrikaansikeelne räpp on maailmas tänu neile nüüd suur asi.
