(Kirjutasin eile teile muudkui kirja, aga valmis ei saanud. Niisiis sulgudes on tänased täiendused.)
Istun pimedas teki all. Kolisin täna oma uude koju (Observatory linnaosa nimi - tudengid, internid, boheemlased, romantika, nunnu.), kus ülitõenäoliselt mööduvad mul järgmised kolm kuud. Mul on voodi, kirjutuslaud, kapp ja kamin. Ja valged seinad, kolmemeetrised laed, laudpõrand ning terve hunnik majakaaslasi. (Peaaegu selline seis nagu nendes USA ülikooliseriaalides, ainult et kahemeetrise tara ja trellidega, ning kui keegi midagi üritab, läheb alarm tööle, minuti pärast on kohal püssiga turvaonu ja üritajasse tehkse pauguga auk). Ja elektrit peab tooma toidupoest. Vist. Ma pole veel 100 protsenti kindel, kuidas see täpselt käib. Internetti saab siin ka toidupoest koju kaasa osta. (Ei tea, kas interet viilutatakse ära ka, kui küsida. Köögiviljade kaalumiseks on igatahes poes spetsiaalne vana, ise ei pea kaalunuppe vajutama. Aa ja kodus on maid, käib ja koristab kord nädalas. Ja ei saa öelda, et “Ah, olen suur inimene, pole vaja mulle köögitüdrukut,” sest inimestele on kena tööd pakkuda, et nad ikka kõhu täis saaks süüa ja lapsed kooli saata. Ole maailmaparandaja, palka koduabiline! Sama värk.) Aga eks siin saab ka seista kaubanduskeskuses The Body Shopi poe ees ja Kinder Buenot nosida. Nii et ühest otsast on jumala ufo, teisest otsast liigagi normaalne.
Mis mind siin kõige rohkem närvi ajab - külm on! (kurdab eestlane Aafrikas:D). Vahemereline kliima. Ega õues väga külm ei olegi, aga toas on sama (või madalam) temperatuur, mis õues. Ühekordsed aknad, kaminad nagu on, aga kütmiskultuuri pole, istud paigal ka. Paned kolm fliisi selga ja oled. Ainult et mul pole kolme fliisi. ühtegi pole. Veri jääb seisma ja kas või jäägi teki alla. Aitäh, emme, villaste sokkide eest. (Käisin just lõunal, tee peal müüdi kifte kirjusid dressikaid 48 randi (u 5 eurot siis) tükk, peaks ostma ühe megasuure, mis kõigi ülejäänud riiete peale mahuks).
Aga iga kord kui teki alt välja tuled, on see ikkagi seda sada korda väärt ja inimesed sulatavad sisemise tule kohe jälle põlema. Kontrastid on sellised, et hakka või luuletusi kirjutama. Seltskond on ikka jubedalt vahva. Pühapäeval näiteks sattusin naistepäevapeole ööklubisse, kus mängis kift skapungi bänd ja mehed olid kõik seelikutes, sest nii sai odavamalt sisse, naistepäev, naistepäev. Väga valgete inimeste pidu oli muidu ja viis ajamasinas mitu aastat tagasi. No mis sa teed, võtab härdaks, kui diskor mängib “Where Is My Mind’i” ja “Don’t Stop Me Now’d”.
Mulle hakkab vist vaikselt kohale jõudma, et ma siin olen. Ootan põnevusega, kuidas paranoia ennast ära lahendab. Pimedas ei tohiks nagu õues käia. Ulme on taksoga peole minna, aga muud siin üle ei jää. Viimane rong läheb peajaamast kell kaheksa õhtul näiteks. Kõik kohalikud sõidavad autodega, joobeastmest hoolimata. Sõidetud ja kogetud - hullumeelne, aga eluga riskimine ongi lõbus. (Tulin täna rongiga tööle. Kontoris küsitakse, et kuidas Obzist siia said. “Rongiga, jalutasin rongijaamast, 10 minutit läbi padukesklinna.” Selle peale tehakse suured silmad ja öeldakse, et “You’ll get mugged” ja “South Africans don’t walk” ja “I’ll give you a lift home”. Jutuajamised teemal röövlid ja veri on igapäevased asjad. (Korterikaaslane mainis eile öösel kahtlaselt suurt vereloiku kodutee peal - et ju keegi sai nuga. Otsustasime seltskonnaga siiski pärast paari mahvi, et mõnel naisterahval on lihtsalt päevad.) Natuke aega hiljem kuuled lauseid stiilis “Cape Town is very relaxed” ja “Now it’s very safe during the day” ning siis viis minutit hiljem, et “South Africa has a culture of paranoia”. Saa nüüd sotti, see on üks väga-väga segane teema minu jaoks. Ma ei tahaks üldse seda ohvrimentaliteeti omaks võtta. Jätan probleemi ootele.
Ja liiklus. Nad sõidavad valel pool teed ja no ma pole kunagi Inglismaal ka käinud. Kui miski mind siin tapab, siis see, et ma vaatan autotee ääres alati valele poole. Peab oma sisemise autopiloodi ja ajumustrid ümber seadistama või elupäästja palkama. Shotguni on autos jumalast vahva sõita, oleks nagu juht, aga ei ole. Autosse istumine käib ka valelt poolt. Korra oleksin äärepealt autopiloodiga juhiistmele roninud.
Kõige tipuks kõige piinlikum lugu, mis ma siin kuulnud olen - HIVivastane kampaania, flaierid, kondoomid flaierite külge klammerdatud, klambrilööjaga. Tõsilugu. Nutta selle peale või naerda või rusikas suhu toppida, ei tea, ei tea.
(Nüüd olen siis esimest päeva tööl. Eile oli riigipüha, täna on tüüpiline esmaspäev ehk siis inspireeriv viimase hetke paanika jääb ajateljel esialgu väga kaugele. Sada muljet on veel tegelikult ära kirjutada, aga küll jõuab. Küsige mu käest küsimusi.)
