Käisin eile üle väga pika aja kinos. Kohe, kui saalis maha istusin, hakkas nii mõnus, nagu oleks koju jõudnud… See selleks, filmijutt, dokifestival -»
“City Of Photos”, India, Kolkata fotosalongid, lugu sellest, kuidas inimesed armastavad ja võtavad uskumatult tõsiselt seda, mis meie jaoks on kõige äärmuslikum kitš. Kultuuride erinevus on ikka ulmeline. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes laseks endast seinale maalitud 9/11 taustal poseeritud ilupilti teha. Indias on teatud seltskonna jaoks tähtsa uudisega ühel pildil olla tõsine uhkuse asi.
Kogu selle kitšiuputuse juures on tegu väga pretentsioonitult, südamlikult ja minimaalsete viledega jutustatud looga. Alguses tundub natuke liiga hõre*, aga siis hakkab oma vaiksel moel rääkima, tunnetad voolu ära ja lõpuks saab nii naeru kui nukrust. Mulle meeldib väga, kui mulle sensatsiooni peale ei suruta. Saad aru, et sinu reaktsioon tuleb sinu enda sisemisest kontrastist võõra kultuuriga ja mitte sellest, et filmitegija ütleb ette, kuidas on õige tõlgendada. Selline lahtine provokatsioon on mõnus, on ruumi mõelda, rahu ja tasakaal. Mmm hea…
Režissöör Nishtha Jain / India / 2005 / 75min. Näitaks treilerit, aga ei saa, seda filmi pole isegi IMDb-s.
*Ehh, aju on tihedalt täis topitud filmistruktuuriga liiga harjunud.
