kevad aafrikas

The Freedom Charter (via makhuluproductions) Käisin eile...

Wed, 20 Oct 2010 11:54:01 +0200

The Freedom Charter (via makhuluproductions)

Käisin eile lühikaid vaatamas, meeldis. / Went to see short films yesterday, liked.

Zaria

Fri, 15 Oct 2010 11:48:04 +0200

So we were clebrating Stefan’s birthday and this girl was there and she started singing and then Anna whipped out her camera and shot her and now here we are… Ouemmdžii.

Facebook | Videos posted by Anna Telford: Zaria [HQ]

Käisin kunstimuuseumis, leidsin heegeldaja...

Wed, 06 Oct 2010 16:03:43 +0200

… nimega Pierre Fouché. Jagan teiega ka, päris tuus ju. Link ka.

Katkine auto, Khayelitsha, politseinikud ja röövlid...

Tue, 05 Oct 2010 12:58:09 +0200

“Remember, we’re going to Khayelitsha now, so if anybody asks, we’re black*,” ütleb mu kõrvaltoaaustraallane Joe, kui oleme pühapäeval ennast autosse toppinud, et Kaplinna suurimasse townshippi Austraalia jalgpalli** vaatama minna.

“Molo umlungu!” (ehk “Tere, valge inimene” xhosa keeles) ütles poemüüja pühapäeval mu majakaaslasele, kui meie auto keset Khayelitsha townshipi plekksarasid üles ütles ja too lohutuseks endale plekksarapoest koolat ostma läks.

Paari minuti pärast oli auto ümbrus noort ja vana musta publiku täis. Jee, me olemegi mobiilne loomaaed, töötame siin valgete inimestena, tulge vaadake meid, oleme nii erilised! Enivei, lükkasime auto ristteelt maanteetaskusse ja poole minuti pärast parkis meie kõrvale politseiauto.

Politseinikud: kaks ülekaalulist keskealist valget vuntsidega vana ja üks noorem-kobedam must tüüp. Kõigil oli pagunitel paar-kolm kuldset tähekest ja vastavalt sama palju kuldseid tähekesi hammaste küljes. Mäletate küll, kunagi oli noorte tüdrukute seas mood endale hammaste peale sätendavaid kivikesi ja südamekesi kleepida… LAVi politseinikel on niisiis hammaste peal kuldsed tähekesed. Kui naeratavad, paistab… Ahjah…

See selleks, township on teatavasti selline koht, et uudised levivad kähku. Kahe minuti pärast oli mehhaanik kapoti all, tema vend samal ajal kodust tööriistu toomas. Kümme minutit ja 50 randi hiljem oli auto jälle korras ja sai sõitma minna. Inimesed on kõige trööstitumates kohtades toredad ja abivalmid. Paljaks seekord ei röövitud.

Teisalt kui ma laupäeva õhtul pimedas ümber nurga sõbrale külla läksin, lipsasin kahe meetri kauguselt röövlist mööda. Tal oli minu ees kõndinud kolme neiuga tegemist ja ma panin jooksu. Sihtpunkti kohale jõundud, värisesin natuke köögilaua taga ja muretsesin, et äkki peaks politsei kutsuma. Selleks ajaks oli muidugi juba liiga hilja midagi teha… Ja kujutate ette, mulle ikkagi meeldib siin väga.

Niisiis tänase seisuga olen olnud täpselt kaks kuud Aafrikas. Hiphiphurraa!

*”Jätke nüüd meelde, me lähme nüüd Khayelitshasse, nii et kui keegi küsib - oleme mustanahalised!”

**See on selline rägbi ja Ameerika jalgpalli moodi mäng ja LAVi meeskond sai Austraalia omalt kuhjaga pähe.

Do All Apes Look Alike? Photographer James Mollison shows us 40...

Mon, 04 Oct 2010 12:29:07 +0200

Do All Apes Look Alike? Photographer James Mollison shows us 40 straight-on mugshots of various species of apes. Together, we can see the physical differences in, and dare I say, variety of personalities? (via: crookedindifference)

Oh well… See on nüüd küll piinlik ja poliitiliselt ebakorrktne öelda, aga momente, kus tunned, et “kurat, kõik mustad* on ühte nägu” tuli vahepeal ette, taha, vasakule ja paremale. (Lahedalt ebakorrektne illustratsioon sellel postitusel, eks? Ma olen selle leidmise üle nii uhke.)

Olen siin olukorras, kus kohtan kogu aeg uusi inimesi. Valgeid-värvilisigi* on pooled korrad keeruline meelde jätta. Kõik näod on uued, nimemälu treenin siin nagu valmistuks olümpiaks. Ja siis on veel need ekstra teistmoodi väljanägemisega inimesed, keda sa pole harjunud vaatama. Ei ole, et blond ja punane ja pruun soeng… Siin on muud detailid, millele tähelepanu pöörata ning kõik need detailid on uued. Aju ei oska veel neid vaadata ja ära üldistada. Ja ongi - kõnnid tänaval ja kardad kogemata ebaviisakas olla, sest see must noormees oleks õiges sotsiaalses kontekstis meeles küll, aga see siin on ju anonüümne tänav. Ja kui Obsi mööda jalutamine ette võtta, siis see on hullem kui Tartu - poes ja nurga peal ja maja ees tiirlevad “tuttavad” parvedena ringi. Siis mõtledki, et issand jumal, kas ma olengi üks neist piiratud rassistijobudest, kes leiab, et kõik neegrid ühte nägu on… Aga iga pidu on trenn ja pidusid on siin palju. Harjutan ja muutun osavamaks.

*Inimesed jagunevad siin kolme rühma: black, coloured ja white. Kui USAs on black ja coloured poliitiliselt ebakorrektsed ja tuleks öelda african american vmt, siis siin on must ja värviline täiesti neutraalsed-normaalsed sõnad. Pluss kui USAs öeldakse ka musta kohta värviline, siis LAVis on värviline ainult segarass või aasialane või muu tõmmu inimene. Kui oled ise valge, siis ära ainult (mitte parimast sõbrast) musta kohta darkie või blackie ütle, saad pasunasse.

Mis tööd ma siis teen?

Fri, 01 Oct 2010 16:54:06 +0200

Ma istun kella üheksast viieni moodsas aga külmas kontoris (pildil). Enamiku ajast otsin internetist infot taga. Eesmärk on saada loodushoiuprojekte toetavate suurkorporatsioonide turunduseelarvetest raha, et need samad loodushoiuprojektid üles võtta. Haiseb sutsu nagu greenwashing, aga kes olen mina, et jne… Eks produtsendi töö juures ongi väga keeruline oma südametunnistust sponsori soovidega tasakaalus hoida. Ma parem ei arva ega vastuta, vaatan ainult kõrvalt ja mõtisklen omaette.

Aga firma ise on asjalik. Ülemus on pärit väga tõsisest looduskaitsjate perekonnast ja üritab kõigest väest korraga kolme brändi arendada. Hetkel on ta küll Mosambiigis, filmib, kuidas elevante ja muid tegelasi ühest looduspargist teise vinnatakse. (Rohelisus on siin majas üldse teema. Paber, märkmikud, post-itid, printimine on väga out. Me ei prindi üldse.) Kõigepealt oli Silver Bullet Productions, mis teeb kommertsasju - Billabongi ja BMW’d ja muud taolist. Teine ülemus, LAVi parim allveeoperaator tuli just tagasi Hollywoodi surfifilmi võtetelt. Siis tuli ARP - African Renaissance on silt, mis kleebitakse samade poiste-tüdrukute tehtud loodusdokumentaalide külge. Koostööd on tehtud WWFi ja igasugu vingete MTÜdega, tulemas on koostööprojekt National Geographicuga. Lisaks on veel Green Renaissance, mis on väga uus bränd/kontseptsioon ja ausalt - ma ei saa üldse aru, milleks seda ARP kõrvale vaja on. Kogu kambal on kokku viis kaamerat, mis on väga-väga mitu-palju.

Pluss mu räpparist töökaaslane on Die Antwoordi (maailmakuulus hiphopsensatsioon, eks) ametlik suurim vihavaenlane ja saab DA fännidelt vihkamiskirju stiilis “ma rebin sul pea küljest ja situn su kaelast sisse”. C’est la vie! Kes olen mina, et elu tsenseerida. Ühesõnaga päris vahvalt kirju seltskond.

Ettevõtte kiftist resümeest hooimata on praktikandil olemine siin suht nukker. Kui parasjagu ei ole igav või kasutu tunne, siis on jookseb süda verd raisatud päikesepaiste pärast. Praktikandi funktsiooni pole nad siin üldse välja nuputanud ja ülemusel on liiga kiire, et seda käigu pealt teha. Lisaks on enamik rahvast puhtfüüsiliselt eemal, teisel korrusel, ära. Ja niimoodi me siin Stefaniga tiksumegi ilma struktuuri ning tööjuhendita. Nad nagu tahaks tasuta tööjõudu, nad on selle Euroopa maksumaksja kulul ka saanud, aga nüüd nad ei oska seda optimaalselt ära kasutada. Ja kuna me ise pole süsteemidega kuigi tuttavad, siis on keeruline endale ise nišši leiutada. Kurb. Mitte ootamatu, aga lihtsalt kurb. Kui jääks pikemaks ajaks, siis oleks rohkem põhjust üritada, ja lohutaks teadmine, et sisseelamine võtabki aega, aga jne… Kunagi, kui ülemuseks hakkan, siis tean vähemalt mõnda ämbrit, mille vältimisele tähelepanu pöörata. Vähemalt selles mõttes kuldne kogemus.

Aga seni otsime ise oma elule sisu. Vaadake-kuulake Die Antwoordi nüüd siin. Afrikaansikeelne räpp on maailmas tänu neile nüüd suur asi.

"Sa olid eile telekas!"

Thu, 23 Sep 2010 15:03:08 +0200

hüüab raamatupidaja Des, kui ma täna hommikul kontorisse saabun.

Eile oli niisiis mu esimene päriselt põnev tööpäev - tegime WWF’i jaoks ühe mõnusa aktsiooni.

Esiteks joonistasime üleeile šablooniks kile peale kahemeetrise ninasarviku, tulime eile kell seitse tööle, panime kombekad selga ja ronisime bakkie (kastiauto) kasti. Siis läksime ja joonistasime linnatänavad kriidiga ninasarvikuid täis. Valasime neile võltsverd sarve peale ja kirjutasime juurde, et tänavu on mõrvatud 210 ninasarvikut. Votnii. Ja nägime selle juures välja nagu CSI mõrvarühm.

Sest. Parasjagu on käsil ninasarvikukuu ja eile oli ninasarvikupäev - demostratsioonide ja massilise koordineeritud vuvuzelade puhumisega. Kes pole kuulnud, siis ninasarvikuid tapetakse nende sarvede pärast, sest sarve peetakse mõnel pool väga lahedaks ravimiks, umbes samamoodi nagu albiinoneegri liha söömine võtab mõndade arvates aidsi ära. Kui “rhino poaching” guuglisse trükkida, tulevad sealt väga-väga kurvad pildid välja.

Ühesõnaga meid ei arreteeritudki, turvameestel oli kas poogen või huvitav teada, mida me teeme, ja kõige tipuks pääsesime õhtustesse uudistesse, mina esiplaanil. Ma ise ei näinud, kuna eriline telekaboss ei ole (paarile telenovelale olen peale sattunud - need on siin ikka samasugused, ainult inimesed on teist värvi). Ja mulle piisab meie tehtud videost (klikkige, vaadake, see on äge) kah rohkem kui küll.

Siin me möllame parlamendihoone ees, protest taustal. Mina, Sam, ülemus Mike.

St. George’s Mall ehk kesklinna peamine jalakäijate tänav, suveniirid ja turistinänn igal pool.

Hommikune pilt video filmimisest Sea Pointi promenaadil. Ees Wayne, staaritseb Mike, lasterivis Warren.

Siin imetlevad koolilapsed meie kätetööd Table Mountain’i mägitrammitee jaama ees väljaku peal. Ja tunnevad huvi ja küsivad küsimusi.

Kolmas pilt on minu pildistatud, ülejäänud on Stefani omad seekord.

Kõige ausam kultuur (aka kohalik jaanipäev on tulekul)

Mon, 20 Sep 2010 12:25:00 +0200

Reedel on riigipüha, kõigil on vaba päev. Mis puhul? It’s National Braai Day! Ehk rahvuslik grillimispäev. Aus nimi ühele pühale. Siiras.

Ok, ok, mööndus on ka. Ametivõimude jaoks on see pärandikaitsepäev, laiem avalikkus tunneb seda siiski braaipäevana. Lahtisel tulel toidu valmistamine ja sinna juurde läbustamine on kultuuri alustala.

Across race, language, region and religion, we all share one common heritage. It is called many things: Chisa Nyama, Braai and Ukosa to name few. Although the ingredients may differ, the one thing that never changes is that when we have something to celebrate we light fires, and prepare great feasts.

Tähistamise tähistamine. Aafrika meta on mõnikord peaaegu liiga meta.

Recycle Week (via AfricanRenaissance) Tegime tööl sellise asja...

Fri, 17 Sep 2010 14:42:23 +0200

Recycle Week (via AfricanRenaissance)

Tegime tööl sellise asja firma blogi jaoks, nüüd on sellele vaatajaid vaja, aitate, eks? Jei, taaskasutusnädal on:)

LARK - Grey Evenings Lõuna-Aafrika elekrto ehk kuulake mõnusat...

Thu, 16 Sep 2010 13:30:51 +0200

LARK - Grey Evenings

Lõuna-Aafrika elekrto ehk kuulake mõnusat laulu.

Kevad tuleb, muide! Jei!

Fri, 10 Sep 2010 14:13:10 +0300

Kevad tuleb, muide! Jei!

Kuidas inimesed tegelikult elavad?

Fri, 10 Sep 2010 13:58:26 +0300

Üritasin eile mere ääres oma palaviku viimaseid riismeid pealt ära jalutada, tuli mu juurde järjekordne kerjus. Poisinolk, 21 aastat vana, neil on kõigil oma lugu, masendav nagu alati. Tal on vaja jalka mängimiseks tosse. “Vaata, ma ei kanna nuga,” tõstab oma särgi üles ja tõestab, et ta pole sind röövima tulnud. “Ma olin täna öösel vangis, varastasin ühe naise käekella ära. Aga ma ei kanna relva,” tõstab jälle oma särgi üles. Siis tuleb pikk jutt jumala ja saatana seltskonnast. Siis minnakse otse astroloogia peale üle. Tema on kaksikud, mina olen vähk ja kes keda kuidas ümber sõrme keerab. “Ma ei tee juba kolm aastat methi. Aga jõulude ajal jälle teen, siis on mul uued tossud käes.” Küsin, palju tal tossurahast koos on. 30 randi, minu käest küsis 10 või 20. Tal on nooremad õed-vennad, enne käisid koolis, nüüd töötavad supiköögis. Siis hakkab rääkima, kuidas ta mu külla kutsub ja voodi külge seob. Armastus see ja armastus teine. Blah-blah-blah. Jee. “Vaata milline naba mul on, tüdrukutele nii meeldib mu naba”. Õhh, tüüp, ma juba ütlesin sulle, et mul on ainult rongipileti raha kaasas. Ja ma ei anna seda ma sulle. “Miks sa ei räägi minuga, nagu sa kõigi teiste meestega räägid!” Ohoh, kust sa tead, kuidas ma meestega räägin, mõtlen vastuseks…

Olin meetrilaiusel jalgrajal raudteetammi ja mere vahel, ei saa tüübist lahti. Nad on pealetükkivad ja nad ajavad närvi. Ja neid on nii palju, et sa õpid ennast nende suhtes ära nüristama. Nad muutuvad nähtamatuks. Ja siis nad on sunnitud olema pealetükkivad, et inimesed annaks neile raha, et neist lahti saada. Kinnine ring. Mitu põlvkonda läheb enne mööda, kui mul siin tööle tulles ühtegi tänaval magavat inimest ette ei jääks? Aaaa! See on nii pikk ja sitt jutt, et ma imestan, et sellest nüüd niigi palju kirja sain pandud.

Ja siis on kuskil township’ides* selline asutus nagu Abalimi Bezekhaya, mida juhivad ja haldavad hariduseta palkamatud inimesed. Nad kasvatavad edukalt köögivilju pinnasel, millel ei tohiks teoorias midagi kasvada, ja teenivad raha skeemist, mis teoorias ei tohiks midagi sisse tuua. Sünnitavad uut majandusmudelit. Ja see näib töötavat… (Ja ma tahaks olla koos Anaisa ja JB-ga seal - see on nende GLENi projekt - ja teha päris asju selle asemel, et siin kontoris aega surnuks lüüa.)

*Township on äärelinn, sisuliselt vabatahtlik põgenikelaager, pildil on aia taustal näha Guguletu townshipi “elumajad”. Suurim Kaplinna township on Khayelitsha, seal elab 1,5 miljonit inimest. Reegel on, et nendesse ei maksa oma nina pista, aga eks ma üritan ikka veel…

Loolo läks vuvuzelat ostma.

Fri, 03 Sep 2010 15:57:26 +0300

Käisin pühapäeval pingviine vaatamas. Vapustav, kuidas sellid lihtsalt tšillivad inimese käeulatuses. Kiusatus järele katsuda… Aaga ei maksa torkida. Taime- ja loomariik ei hoia ennast siin üleüldiselt tagasi. Lillepoelilled kasvavad ja õitsevad asfaldipragudes, koolibrid lendavad ringi, sisalikud hängivad neoonoranžide rohutirtsudega ja merilõvid sadamas väikeste mustade poistega, närilised ronivad puu otsas (vaatasin tõtt mingi kohaliku vombatkopraga ja siis mingi väikese hiire moodi elukaga), siis on siin mingid rumalad paabulinnu moodi kanad, kes inimeste tee pealt üldse kõrvale ei hoia. Ühesõnaga Eestis näed sa suvalisel jalutuskäigul nii lähedalt ainult tuvisid ja tarakane.

Laafrika (see on nüüdsest mu hellitusnimi LAVile, ise mõtlesin välja, woohoo) sildid on üleüldse vahvad ja mul kujuneb vaikselt päris korralik kollektsioon, aga need on nüüd mu lemmikud. “Kuri koer” erilisi emotsioone ei tekita, Nässumaal on ühe värava peal päris tore “kuri pull”, aga siis siin on “kuri hammustav pingviin” ja “enne sõitma hakkad, tšeki et su auto all pingviini poleks”. Pingviinid võidavad.

Igatahes mul on nüüd nii palju nunnusid pingviinipilte (ja pingviinivideosid mobiiltelefonis ja isegi pingviiniponot oli, aga selle ma kustutasin kogemata ära), et ma ei või… Peate ka neid vaatama (flickris on loomulikult veel ja veel) —>

Howzit bru?

Thu, 02 Sep 2010 13:50:58 +0300

Emps, see on peamiselt sulle, aga kõigile teistele ka;)

Ehk käisin laupäeval plikadega Muizenbergi rannas. Ehk need vahvad värvilised supelkuudid seisavad seal viktoriaanlikest aegadest saadik ja on väga kuulsad. Ja selle ranna lained on surfarite seas väga kuulsad. Ja posti pealkiri on afrikaansi surfislängis “tere vennas”. (Howzit (või hoesit) on justkui “tere” ja “kuidas läheb” vahepeal, kuid rohkem siiski üldine tervitus.)

Lugu ainukesest hõimust, keda lõvid kunagi lõunaks ei söönud

Thu, 02 Sep 2010 13:19:43 +0300

“The Leghoya were astonished that their Bushman neighbours were never attacked by lions and did not seem to fear them at all. Their only explanation was that Bushmen had supernatural powers. Well, they were perhaps not too far wrong, but there powers were applied in a very practical way.

The Bushmen were supreme naturalists. Over millennia they had studied the behavioural of all the animals with which they came into contact. They knew that lions were territorial, and that each territory and each pride had a dominant male - an alpha male as we call it nowadays.

When Bushmen moved into an area, they quickly identified the lion families and which were the leading males. They knew every member of the pride - male, female and cubs. They knew each lion’s personality - some are more aggressive, or more playful, or more irritable than others. They kept a close eye on developments in the pride, waiting to see when the alpha male was getting older or weaker and when young males were ready to challenge him.

The Bushmen knew exactly when the alpha male was overthrown and which young male took his place. The first time the new dominant male had the opportunity to take a nap, three or four of the best hunters would creep up on him in a way only they understood and had mastered. And then they wold jump on the sleeping lion and beat the hell out of him with their sticks, shrieking and shouting at the top of their voices.

The poor lion would get the fright of his life and flee in a hurry. And somehow, through this act, lion understood that he and his subjects should never attack these people who scared but did not kill him. You don’t mess with us, and we don’t mess with you, was the understanding. Imagine the thought process of the beaten lion: from “king” of the open veld to scaredy cat in one sound beating.

We will never know if there was more to this pact between Bushman and lion, whether perhaps there was some kind of psychic connection between human being and animal. All we know is that this was more or less how they did it and that it worked.”

Max du Preez “Of Warriors, lovers and phophets. Unusal stories from South Africa’s past”.

Ehk siis loen ägedat raamatut, milles üks RSA väga tunnustatud ajakirjanik jutustab vahvaid tõsielulisi lugusid Lõuna-Aafrika ajaloost. Lisaks lõvilugudele saab palju teada ka selle kohta, kuidas Hollandist tulnud puritaanid muudkui Xhosa ja Khoikhoi pealike naisi järjepanu “tarvitasid nagu enda omi”, ja palju muud. Kui tagasi tulen, küsige laenuks.

"Why crime did not drop while the number of security guards increased immensely over the last few..."

Fri, 27 Aug 2010 11:21:26 +0300

“

Why crime did not drop while the number of security guards increased immensely over the last few years is also a question, which has not been asked. South Africa’s crime statistics are rising in an unchanged manner. The PSI is supposed to have the responsibility of creating more security in the country; even the government has approached it about this topic. For this reason an impressive army of over 300000 private security officers patrol the country. It is frustrating that this huge fighting force, which is much larger in number than the police force, does not have a positive influence on the crime statistics. One could have the impression that the PSI is just not capable of fighting crime effectively, even though they are so large. The truth however is much worse: The PSI does not want to fight crime.

A high crime rate is the best advertisement for the PSI and serves the industry in terms of making higher profits. Crime creates fear, which in turn creates private security companies, and therefore an improvement of the country’s crime situation logically cannot be in the interest of the PSI. The case seems to be precisely the opposite: a noticeable lowered crime rate in South Africa would neither be published, nor promoted by the PSI despite making pretence of the contrary. In the case of a significantly improved crime situation within the country, it is likely that it would be blurred by the PSI through manipulation of public opinion and the use of fear-provoking tactics. The following question remains: Is it not highly frightening and absurd that one of the biggest industries in the country, which deals with crime prevention, protection, and safe-guarding is not interested in improved criminal statistics at all? Since if it did have an interest in the phenomenon, it would mean that the industry would have to “saw off their own branch”!

”

- Kui keegi tahab püssiga onude ja hirmu vangis elamise kohta natuke pikemalt lugeda, siis siit saab. Ehk et püssiga onude kohta on peetud konverents pealkirjaga Armed Response.

Vean kihla, et teie aiaväraval ei ole uksesilma

Thu, 26 Aug 2010 17:24:18 +0300

Kodu on mul selline kindlus. ”Armed Response” - see silt on iga maja peal ja nüüdseks mu alateadvuses nii sügavalt sees, et tänan kõrgemaid jõude, et ma seda unes ei näe igal öösel. (Kuigi ühel ööl nägin unes, et sain kaks kuuli kõhtu. Väga Cape Town. Kokkuvõttes oli hea unenägu, päriselt, võttis mured ära.)

Ja tõesti, kui alarm tööle läheb, siis vähem kui viie minutiga on püssi ja kuulivestiga onu ukse taga. Bo-Kaapis oli meil vahejuhtum, kus Anna vannivesi jooksis alarmi kontrollpaneeli peale ja see kaadervärk hakkas iga kümne minuti tagant üürgama, kuni lõpuks ära kuivas. Pidimegi lõpuks kuulivestis onu rahustama. Praegune landlord Steve hoiatas ka, et ära siis parooli ära unusta, saad kuuli. Väga tore mees muidu. Aga Kaplinna inimesed ongi toredad, avatud, huvitatud ja abivalmid (välja arvatud, kui nad on autoroolis, aga sellest teinekord). Ma olen tõtt-öelda neisse natuke armunud. Ärge siis kellelegi öelge, et me alarmi kunagi peale ei pane ja lukku käib ainult värav ja trellid, aga maja välisuks mitte, sest lukk on uus ja Steve pole meile võtmeid teinud…

Siin pildil on aga meie köök, mis on täis meie suurt õnnelikku perekonda koos paari külalisega, ilusaid inimesi kui palju:) Ja õhtusöögi kõrvale saab vaadata afrikaanikeelseid telenovellasid…

Tõend selle kohta, et eestlane jääb LAVis ellu:

Tue, 24 Aug 2010 13:50:59 +0300

Siin on must leib täiesti olemas ja see on oi kui maitsev. Mmm…. Ainult lõikama peab ise.

Minu esimene plahvatus! Päris suur kusjuures! Vaadake! Juhtus...

Mon, 23 Aug 2010 12:32:00 +0300

Minu esimene plahvatus! Päris suur kusjuures! Vaadake! Juhtus eile, käisin vaatamas. Video on lühike, plahvatused ei võta kaua aega, vaadake-vaadake teie ka! (Minu inimeste filmitud materjal muuseas ja kui guuglist Athlone’i torne otsida, siis tuleb see video esimesel leheküljel neli korda ette. Ülemus on õnnelik!)

Taust: Need olid Athlone’i söeelektrijaama jahutustornid, mis kaplinlaste alateadvuses kõvasti sees. Ehk siis nende õhku laskmine korraliku rahvakogunemise tekitas. Tore kurioosum asja juures - see piirkond haises omal ajal üsna vastikult. Inimesed kahtlustasid haisutamises kordamööda Athlone’i elektrijaama jahutustorne ja läheduses asuvat heitveekäitlusjaama. Hiljem selgus, et tornides kasutati jahutamiseks heitveejaamast pärit vett. Armas, eks?:)

Külaelu

Fri, 20 Aug 2010 13:21:00 +0300

Minu Obz. Hunnik Obzi pilte on nüüd flickris. Kõik elumajad on ühekorruselised, sest kunagi siin elanud hõim leidis, et elades tuleks maapinnaga kontakti hoida. Tom ütles ükspäev, et Kaplinnas on ainult üks MacDonalds pluss veel üks Obzis. Külaelu selle sõna kõige paremas tähenduses…

Saatke mulle kirju. Mu majakaaslased kontrollisid ja postkast töötab küll. Mu aadress on Milner road 6, 7925, Observatory, Cape Town, Republic of South Africa.

Tüüpilised majakesed siin. Sellel on trelle kuidagi vähevõitu ainult…

Obzi peotänav ehk Lower Main. Siit saab nalja ja muusikat, happy houri ajal 13 randi eest kaks õlut, tätoveeringuid, vanu raamatuid, meetrise läbimõõduga unenäopüüdjaid, narkootikume, vintaaž riideid, sushit iga paarikümne meetri tagant ja öösiti grillitakse otse tänaval boereworsi, mis on LAVi versioon hot dogist, aga sada-miljon korda parem kui mingi bensujaama saast. Sõpru ja ahistajaid saab ka. Ja inimesed magavad tänaval ja Spari ees seisab kogu aeg üks naine ning küsib alati sinu käest midagi süüa. Idülli tasakaalustab kontrast alati ära. Ei saa oma isiklikku mugavusse ära nüristuda. Ja see on nii hea.

Suvaline paki pood, (kõik ei ole supermaaliline ka nüüd siin, eksole…), mis müüb elektrit ja kõneaega (airtime) ka. Posti küljes tšillib Anaisa, kaasglenn, üks kuuest majakaaslasest ja väga hea kokk pealekauba. Eile töölt koju jalutades avastasin muide poe, kus müüakse kõneaega hulgi… To be continued…